Kuidas arendada uurimisarmastust?

James Cleari mõte on ebamugav, aga vabastav: ära püüa olla õige — püüa lihtsalt vähem eksida.

See kõlab esialgu veidralt, sest kogu koolisüsteem on meid treeninud vastupidiseks: saada õige vastus, saada hea hinne, mitte eksida.

Päris elu nii ei tööta.

Päris elu on rohkem nagu pidev katsetamine: enamik ideid on alguses poolikud ja ainult mõned muutuvad päriselt headeks.

Koolis premeeritakse õigeid vastuseid. Tööelus premeeritakse tihti õigeid tulemusi — aga paradoksaalselt jõuavad kõige suurema mõjuga ideed ellu viidud tulemusteni läbi hulga eksimuste.

Siit tulebki esimene pööre mõtlemises:

“Ma pean olema õige” mõtteviis → paneb sind ennast kaitsma

“Ma tahan vähem eksida” mõtteviis → paneb sind küsima ja uurima

See teine mõtteviis on ebamugavam, sest see tähendab, et sa pead pidevalt tunnistama: ma ei tea veel. Aga just seal algab õppimine.

Armastamine versus jumaldamine

On suur vahe, kas sa armastad ideed või jumaldad ideed.

Armastus tähendab, et “see idee on mulle oluline, aga ma tahan teada, kas see päriselt töötab”.

Jumaldamine tähendab, et “see idee peab olema õige, sest see on osa minust”.

Ja siin läheb asi huvitavaks: kui idee muutub osaks sinu identiteedist, siis iga kriitika selle idee suhtes tundub nagu kriitika sinu enda kohta.

Siis juhtub midagi ohtlikku — sa ei uuri enam ideed, vaid kaitsed seda.

Uurimisarmastus tähendab hoopis vastupidist:

“Kui mu idee laguneb, siis mina ei lagune.”

Miks me ei taha oma ideid kahtluse alla seada?

Tõde on ebamugav: enamik inimesi ei väldi küsimusi sellepärast, et nad oleksid laisad. Nad väldivad neid, sest see võib rikkuda nende “kindla maailma”.

Kui sa oled millegi pooldaja (idee, arvamus, maailmavaade), siis:

• sul tekib tunne, et sul on õigus
• teised inimesed kinnitavad seda
• see hakkab tunduma turvaline

Ja siis muutub küsimus “äkki me eksime?” ohtlikuks.

Sest see ei kõla enam nagu ideekriitika. See kõlab nagu identiteedikriitika.

Väikesed ja suured grupid – nähtamatu erinevus

Huvitav asi juhtub siis, kui inimesed kogunevad suurtesse gruppidesse.

Väikeses grupis:

• on lihtsam öelda “ma ei ole kindel”
• lihtsam küsida “kas see päriselt töötab?”
• lihtsam eksida ilma häbita

Suures grupis:

• tekib “meie tunne”
• “meil on õigus” muutub tugevamaks
• kahtlus hakkab tunduma reetmisena

Ja nii võib juhtuda, et mida suurem on grupp, seda vähem ta tegelikult uurib.

See on natuke paradoksaalne: mida rohkem inimesi võitleb “õiguse” pärast, seda vähem keegi tahab kontrollida, kas see üldse õige on.

“Meie tunne” ja ohtlik mugavus

Kui inimesed jagavad sama ideed, tekib ka midagi väga inimlikku: hea tunne.

See tunne ütleb:

• “me oleme õigel poolel”
• “me saame aru”
• “me kuulume siia”

Ja see on päriselt hea tunne — aga siin on konks.

Sest see hea tunne võib hakata asendama küsimust:

“Kas see idee päriselt töötab?”

Nii võibki juhtuda, et grupp ei kohtu enam selleks, et uurida ideed, vaid selleks, et kinnitada, et nad on juba õigel teel.

Uurimisarmastus on tegelikult julgus

Uurimisarmastus ei ole lihtsalt “uudishimu”. See on oskus taluda ebamugavust.

See tähendab, et sa:

• julged näha vigu asjades, mida sa usud
• julged tunnistada, et su arusaam on poolik
• julged muuta meelt ilma et see oleks “kaotus”

Ja see on koht, kus muutub ka tähendus sõnal “eksimine”.

Eksimine ei ole enam läbikukkumine.

See on andmete saamine reaalsusest.

“Hurraa, me eksisime”

Kõige küpsem mõtteviis ei ole see, kus sa eksid vähem.

See on see, kus sa ütled: “Hurraa, me eksisime.”

Mitte sarkastiliselt, vaid päriselt — sest iga eksimus tähendab, et su kaart maailmast muutub täpsemaks.

Ja mida täpsem see kaart on, seda paremini sa päriselt elus navigeerid.

Kokkuvõte

Uurimisarmastus ei tähenda, et sa kahtled kõiges kogu aeg.

See tähendab midagi lihtsamat ja samas raskemat:

• sa ei armu oma ideedesse nii, et sa ei saa neid enam vaadata
• sa ei vali mugavust tõe asemel
• ja sa ei karda, et “vale olla” tähendab “halb olla”

Sest lõpuks ei ole tugevad inimesed need, kes on kogu aeg õiged. Vaid need, kes julgevad oma mõtlemist parandada — ja isegi nautida hetke, kui nad avastavad, et nad eksisid.

Artikkel põhineb

• Nancy Kline’i “thinking environment” kontseptsioonil
• James Clear’i eksperimentaalsel “less wrong” mõtlemise ja harjumuste psühholoogial
• Teadusliku meetodi ja grupipsühholoogia ideedel:

– Teadusliku meetodi loogika (falsifitseerimine, eksimuse väärtus)

– Organisatsiooni- ja grupipsühholoogia (identiteet, “meie” efekt, grupimõtlemine)

– Epistemoloogia / teadmiste filosoofia (kuidas uskumused muutuvad ja paranevad)