Olen lummatud Venkatesh Rao Poirot mõtteprotsesside analüüsist.

Rao leiab, et kuigi kirjandusliku loominguna on Poirot üsna toores, on tema mõtlemisprotsessid, erinevalt Sherlock Holmesi omadest, üllatavalt kasulikud.

Millega tõuseb Poirot kõrgemale teistest väljamõeldud detektiividest ?

Poirot on kombinatsioon:

Väljamõeldud detektiivide meetodid — vaatlus, arutluskäik ja teadmised

Need meetodid võimaldavad vastata küsimusele, mis detektiivile tavaliselt esitatakse: “Kuidas sa seda tead?”

Sherlock Holmes uurib juhtumeid nagu semioloogilisi seiklusi. Tema paljastused vastavad läbi loo küsimusele “kuidas sa tead?”

Nii Holmes kui Poirot kasutavad teaduslikku kliinilist meetodit. Aga kui Holmesi meetod on deduktiivne ratsionaalsus, siis Poirot praktiseerib kliinilise meetodi psühholoogilist rakendust.

Poirot arvates on kuriteo lahendamise olulisimaks vahendiks aju “hallide rakkude” kasutamine. Ta pigem halvustab selliseid meetodeid nagu jalajälgede uurimine, sõrmejälgede võtmine või luubiga vihjete otsimine. Poirot’ d võib kirjeldada kui “tugitoolidetektiivi”, kes peab lihtsalt “paigal istuma” ja mõtlema. Poirot lahendab juhtumeid sarnaselt pusle kokkupanemisega.

Poirot’ mõtlemise mõtteüksus on lugu

Ta kutsub tunnistajaid üles vabalt rääkima, spekuleerima ja oma lugu rääkima nii, nagu neile meeldib, sest teab, et inimesed mõtlevad, mäletavad ja räägivad (olgu siis valet või tõtt) narratiivide kaudu.

Tema enda teooriad on omakorda arenevate lugude vormis, mille psühholoogilist ja empiirilist usutavust ta pidevalt testib. Kuigi tal on dramaturgiline kujutlusvõime, ei kaota ta kunagi silmist vahet kiilaste faktide ja nende faktide kirjelduste vahel; ta ei kõhkle kunagi tapmast ilusaid teooriaid, kui need ei suuda arvestada kasvõi mõne tühise tähelepaneku või psühholoogilise ebausutavusega.

Ja muidugi on tema lood sageli väga erinevad sellest, mida tema tunnistajad räägivad.

Poirot’ lood on lood lugudest.

Narratiivne ratsionaalsus

Tema tegelaskuju veidrused sulanduvad sujuvalt ja loogiliselt tema mõtlemisstiili.

Üks narratiivse ratsionaalsuse element on Poirot’ doktriin — uskumuste kogum, kuidas maailm toimib ja peaks toimima. See piirab ja määratleb tema narratiivset kujutlusvõimet, mis aitab süžeed juhtida.

Poirot’ doktriin võimaldab tal kiiresti ületada lühinägelikkust ja holmes’ilikku muret jalajälgede ja sigaretituha pärast.

Seetõttu suudab ta tõhusamalt mõelda abstraktsuse ja mitmetähenduslikkuse kõrgematel tasanditel.

Poirot’ psühholoogiline õpetus on intelligentne ja põhineb peentel ideedel inimkäitumise kohta. Parempoolne aju võimaldab tal mustreid ära tunda.

N: „Naised on mõnikord hellad, kuid nad pole kunagi lahked. “

See meetod on isiksuse heuristika — et väljendada seda, mida ma pean tõeks –, ja see nõuab pigem jutuvestja kui teoreetiku või eksperimentaatori sõnavara ja osutub võimsaks tööriistaks inimeste (antud juhul naise) käitumise analüüsimisel.

Kuid Poirot kasutab ka vasakut ajupoolkera

Näiteks ühel hetkel selgitas ta oma poissmehepõlve kapten Hastingsile järgmiselt: „Oma kogemuse põhjal tean viit juhtumit, kus pühendunud abikaasad mõrvasid naise. Ja kahtkümmend kaht meest, kelle mõrvasid nende pühendunud naised. Nii et tänan, ei. “Abielu, see pole minu jaoks.”

Poirot’ moraal — filosoofiline universum

Sellega tõuseb Poirot tõeliselt kõrgemale teistest väljamõeldud detektiividest: tema mõtlemises on moraalifilosoofiline mõõde, mis on ühtaegu nii fatalistlik (“inimesed ei muutu”) kui normatiivne.

Kuigi ta on katoliiklane, on tema vaated tegelikult lähedasemad protestantlikule ettemääratuse doktriinile ja Poirot’ süžeed on seetõttu sageli oma paratamatuses kreekalikult traagilised (hea näide on surm Niilusel). Tema kõige sagedasem normatiivne doktrinaalne ütlus on “Ma ei kiida mõrva heaks”.

Kõigepealt esitab Poirot nüansirikka ja sümpaatse selgituse kõigi asjaosaliste motiividest ja tegudest ning justkui õigustaks mõrvari tegevust. Kuid lõpuks tõmbab oma joone liivale. Erinevalt Madame de Staelist , kellele omistatakse tsitaat “kõike mõista tähendab kõike andestada” (“ Tout comprendre rend très-indulgent”), ei lase Poirot kunagi psühholoogia hämarusel oma moraalset nägemust hägustada.

Poirot’ moraalifilosoofia näib olevat päritud Christie’lt endalt — Poirot on sarnaselt Christie’ga religioosne konservatiiv, kes suhtub sügavalt kahtlustavalt sotsialismi maailmapäästvatesse tendentsidesse. Kummalisel kombel näivad mõned tema moraalsed tugevused tulenevat Christie teadlikkusest oma moraalsetest vigadest ja nende ülekompenseerimisest.

Kuivõrd Poirot’ doktriini moraalsed elemendid esindavad filosoofilisi tõdesid, lihtsustavad need tema detektiivitööd ja võimaldavad tal juhtida sündmusi otsustavate tulemuste suunas.

See on jällegi tema mõtlemisstiili element, mis on reaalses maailmas kasulik:

Hoia oma psühholoogia keeruline, kuid moraal lihtne.

Muidu ei saa sa kunagi midagi tehtud.

Poirot’ doktriini viimane element: teiste doktriinide vigade äratundmine ja ärakasutamine

Näiteks ksenofoobsetelt eelarvamustelt ja tsivilisatsioonilise paremuse oletustelt vaiba alt tõmbamised.

Poirot’ lunastus — kus lugeja samastub temaga, pole mitte mõrvari paljastamine, vaid võtmekoht loos, kus saab selgeks, et Poirot’ maailmapilt annab parima perspektiivi süžee moraalseks mõtestamiseks.

Poirot’ eesmärk on kinnitada ja tugevdada Poirot’ doktriini paremust väiksemate doktriinide ees. Mõrva lahendus kinnitab doktriini.

Poirot’ doktriin võimaldab tal veenvalt analüüsida mitmetähenduslikke olukordi.

Teised detektiivid tegutsevad lihtsamate doktriinide järgi

Isegi Miss Marple on ühe triki (parema aju) poni. Kogu Marple’i universum põhineb kahtlasel ühe elemendi doktriinil, inimesed on kõikjal ühesugused, mis lubab St. Mary’s Meadi sotsiaalpsühholoogia veidraid ekstrapolatsioone maailmale.

Väljamõeldud detektiividest jõuab lähedale vaid meditsiiniliste müsteeriumide lahendaja Dr House. Nagu Poirot, on ka House iroonilis-doktrinaarne segu parema aju intuitsioonist, vasaku aju statistilisest skepsisest ja keerulisest, kuid mustvalgest moraalsest kompassist. Lisaks veel veetlev meditsiiniline žargoon.

Mõtle nagu Poirot: