Teaduslikke arusaamu iseloomustab kummaline ambivalentsus.
Ühest küljest esindavad need kõige paremini põhjendatud ja põhjalikumaid teadmisi konkreetse nähtuse kohta, mis meil praegu on.
Teisest küljest on need alati esialgsed arusaamad, mida võidakse hiljem üle vaadata.
Kuigi teaduslik teadmine tuleb tõele võimalikult lähedale, pole seepea kunagi kogu tõde — ja mõnikord selgub hiljem, et eksiti täielikult.
Loodusteaduste klassikaline näide on Newtoni gravitatsiooniteooria, mis oli teadusliku teadmise standardiks ja etaloniks sajandeid, kuni Einstein selle peaaegu sada aastat tagasi oma relatiivsusteooriatega ümber lükkas.
Teine näide on seotud kvantfüüsikaga.
Lord Kelvin deklareeris oma 1900. aasta kõnes Briti Teaduse Arendamise Assotsiatsioonile:
”Nüüd ei ole meil füüsikas enam midagi uut avastada jäänud. Edasi tuleb teostada vaid üha täpsemaid ja täpsemaid mõõtmisi.”
See ei olnud Kelvini isiklik veendumus, vaid arvamus, mida jagasid paljud teadlased juba aastaid.
Mõne puuduva detaili paikapanekuga näis tookord olevat võimalik füüsika n-ö tervikliku hoone ehitamine lõpule viia.
Kuu pärast Kelvini avaldusi, oktoobris 1900 avastas Max Planck et elektromagnetlained kiirguvad ja neelduvad energiakvantide kaupa (Plancki konstant).
See oletus pani aluse kvantfüüsika arengule.
Aastal 1900 paistsid füüsika lõpetatud tervikust puuduvat veel vaid kaks fragmenti:
lahendused eetri ja nn musta keha kiirguse probleemidele.
Tegelikkuses kasvasid just nende probleemide uurimisest 20. saj alguses välja vastavalt relatiivsus- ja kvantteooria, mille arengust on maailma ülesehituse ja põhimõttelise toimimise pilt varasemaga võrreldes radikaalselt muutunud.
Vähemalt sama olulised pöörded on aset leidnud bioloogias ja matemaatikas/informaatikas ning ülivõimsa interdistsiplinaarse üldistusjõu on omandanud semiootika.
Sellest võib järeldada, et teaduse praegune seis on kõige rohkem vahepealne ja seda saab alati hiljem üle vaadata.
Ning et alati peaks jääma ja jätma ruumi ka eristuvatele lähenemistele ja peavoolust kõrvale kalduvatele häältele.
Isegi teaduses.
Ja eriti teaduses.
Veel artikleid
Kuidas mõelda nagu detektiiv Hercule Poirot?
Kvantvaimsuse ajastu
