Me tegeleme keeruliste ja sassis probleemidega sageli nagu IKEA mööbli kokku panemisega: vaata skeemi, vali detail, järgi samme, keera kruvid kinni ja töö on tehtud.
Et lihtsustada meie ettekujutust maailmast ja hõlbustada meie arengut, lihtsustab haridussüsteem tegelikkust.
Meid õpetatakse analüüsima üksikute isoleeritud objektide omadusi ja käitumist.
Lahendama selliseid probleeme nagu jalgrattur sõitis punktist A punkti B…
Hindama lihtsust ja vältima keerukust.
Ka kaasaegne ühiskond harjutab meid lihtustatud ja lineaarse, mittesüsteemse reaalsustajuga. Jaga asjad osadeks, keskendu oma osale ja paranda see ära.
Reduktsionistlikul mõtlemisel on oma koht
Paljud meie elu parandanud läbimurded vaktsiinidest mikrokiipideni on sündinud läbi lineaarse loogika.
Aga mis siis, kui sellest saab vaikimisi lähenemisviis kõigele?
Siis me jääme ummikusse.
Liigne toetumine reduktsionistlikele mõtteviisidele loob probleeme juurde.
See lukustab ühte piiratud nägemusse reaalsusest ja muudab meid tundetuks oma tegude laiemate mõjude suhtes ja hoides meid lõksus sassis probleemides ja kroonilistes kriisides.
Eraldatud objektide analüüsimine muudab probleemide lahendamise palju lihtsamaks ja see on oluline õppeprotsessi alguses. Kuid kui analüüsioskused on välja arendatud, on oluline astuda järgmine samm.
Klassikaline haridussüsteem õpetab meid nägema reaalsust sirgjoonte kujul, samas kui tegelikkuses koosneb meid ümbritsev maailm kõveratest joontest ja ringidest, üksteisest sõltuvatest elementidest.
Reaalsus on ju meid ümbritsevad süsteemid.
Küpsuseks on vaja liikuda üksikute osade analüüsilt elementide sünteesile ja omavahel seotud objektide käitumise uurimisele. Õppida muutma oma mõtlemist lineaarsest mõtlemisest süsteemsele mõtlemisele.
Digitaalse kirjaoskuse ja meediapädevuse erinevus
Mis on süsteemne mõtlemine?
