Jagan nopet raamatust “Õpetamisest õpetaja pilguga”.
Mõnikord on kaasaegset ühiskonda nimetatud infantilismi kasvulavaks.
Lapstäiskasvanutega on kerge manipuleerida.
Nende tähelepanu on heitlik ning neid saab tööl, kodus ja puhkehetkel uute kirevate mänguasjadega tarbima paigutada.
Neil on väline kontrollikese ja maailmavaade on asendunud elustiiliga.
Kui elustiil on õigesti valitud ehk vastab trendile ja pälvib oluliste teiste heakskiidu, siis on heaks kiidetud justkui isiksus tervikuna ja me oleme end vabaks ostnud eneseanalüüsist, mis on tüütu, ebameeldiv ning pakub liiga otsekohest peeglit.
Sestap põlistamegi klienditeenindaja mudelit pea kõigis eluvaldkondades – teenindaja ei anna tarbijale negatiivset tagasisidet, ei suuna teda pingutustele, vaid soodustab hedonismi ja põlistab juba juurdunud (sageli ebatervislikke) harjumusi, tekitab uusi probleeme ja lahendab neid, pakkudes taaskord ebakindlas maailmas nii tarvilikku enesekinnitust.
Samas on tal alati pakkuda lahendus juba tekkinud probleemidele, mis samuti ei eelda eluviisi muutusi ja võimaldab jätkata mugavustsoonis.
Ometi on tegu pseudoenesekinnitusega, mis saab nähtavaks kohe, kui silmad avame.
“Õige” auto, “õige” maja ja “õige” kooli valik ei teinud meid õnnelikumaks, vaid viis veelgi kaugemale meie Mina tõelistest huvidest, väärtustest ja sisemisest kontrollkeskmest.
Pole saladus, et Lääne ühiskonnas pole kunagi olnud nii palju depressioonis inimesi, ka lapsi, kui praegu. Ometi oleme vabamad kui kunagi varem, et elada rahuldust pakkuvat elu.
Allikas:
Õpetamisest õpetaja pilguga.
Grupiprotsesside juhtimisest isiku- ja arvutikesksel ajastul.
Reet Valgma. Erle Nõmm. 2021
Veel artikleid
