Futuristi on üsna keeruline kaardistada ja defineerida.
Juba terminites pole futuristi, futuroloogi, tulevikumõtleja ja tuleviku-uurija vahel selget vahet. Kõiki kasutatakse läbisegi.
Ametite ja funktsioonide vaatest on futuristide seas nii sotsiaalteadlasi, raamatute autoreid, konsultante, mõtlejaid, organisatsioonijuhte, visionääre, konsultante, ettevõtete strateege, poliitikaanalüütikuid, kultuurikriitikuid, planeerijaid, turundajaid, teekaardi koostajaid, investeerimisjuhte kui riskianalüütikuid.
Kõige stereotüüpsem neist (heas mõttes) igatahes teeb kõvasti uurimistööd, esineb konverentsidel ning nõustab era- ja avalikke organisatsioone.
Meedias ja ka konverentsidel ja raamatumüügis on “edukamad” sensatsioonile ja maailmalõpu stsenaariumidele panustavad futuristid.
Neid on kahte tüüpi:
- need, kes rõhutavad, et elame praegu suurte murrangute keskel.
- need, kes rõhutavad, et tuli, kirjutamine, ratas ja elekter olid palju suuremad murrangud, kui miski, mida viimasel ajal nähtud.
Futurist sünteesib erinevat teadmust
Sageli on futuristidel küll meelisteemad, näiteks töö tulevik või tehnoloogia, kuid mitte kitsalt ühte alus-distsipliini.
Futurist ühendab teadmisi antropoloogiast, süsteemiteooriast, arvutiteadusest, majandusest, inseneriteadusest, linnaplaneerimisest, evolutsioonibioloogiast, ajaloost, juhtimisest, matemaatikast, filosoofiast, füüsikast, politoloogiast, psühholoogiast, sotsioloogiast, tehnoloogiauuringutest jne.
Futuristid pole enam ennustajad
Varasemad futuristid olid pigem ennustajad ja prohvetid.
Ameerika futuroloog Alvin Toffler ennustas 1980. aastatel, et sidetehnoloogia ja arvutid hakkavad võimaldama kaugtööd.
Prantsuse poliitiline filosoof Alexis de Tocqueville kuulutas oma kuulsas 19. sajandi raamatus “Demokraatiast Ameerikas” USA ja Venemaa vältimatut vastasseisu, mis 20. sajandil võttis külma sõja vormi.
Kuid on ka prognoose, mis on osutunud valeks. Paljud 1950. aastate futuristid ennustasid, et 2000. aastaks on kosmoseturism tavaline, kuid ei osanud näha odavate arvutite levikut ja võimalusi.
Täna püüavad futuristid ennustamisest pigem eemalduda.
Sotsiaalse reaalsuse keerukus on lihtsalt liiga suur. Erinevalt varasemast mõistetakse täna paremini ka seda, et tehniline areng ja sotsiaalsed murrangud toimuvad pigem lainetena ja erinevates valdkondades erineva kiirusega.
Kuid sellest hoolimata on ambitsioon hoomata ja mõista erinevaid võimalikke tulevikke, kasutades erinevaid pädevusi ja metoodikaid.
Tulevikumõtlemise valdkond “loob” üha enam “tulevikku” koos erinevate organisatsioonidega ja keskendub tõenäolistele, võimalikele ja soovitavatele tulevikustsenaariumidele.
Futuristid aitavad ette kujutada erinevate süsteemide tulevikke: olgu see siis brändide, valitsuste või ühiskondade jaoks.
Nagu kunstnikud, ei järgi ka kõik futuristid ühte stiili. Paratamatu subjektiivsus paneb iga futuristi asju erinevalt nägema.
Pikaajaline vaade
Futuristid ei keskendu lühiajalistele prognoosidele. Nagu ntks intressimäärad järgmise majandustsükli jooksul.
Tulevikumõtlemiseks ei peeta ka strateegilist planeerimist ja eesmärgistamist ajahorisondiga üks kuni kolm aastat.
Pigem on tähelepanu transformatiivse ja laialdase mõjuga kui järkjärgulise või kitsa ulatusega muutustel. Kui trendiuuringute horisont on 5–10 aastat, siis tuleviku-uuringute ja -mõtte oma pigem 10-25 ning mõned futuristid kasutavad oma töös ka pikemat – näiteks 80 aasta perspektiivi.
Metoodika
Peamiseks meetodiks on ühiskonna ja meedia vaatlustel põhinev tänapäevaste- ja minevikunähtuste analüüs. Kasutatakse statistikat, tõenäosusteooriat, kultuuriuuringuid, süsteemiteooriat jpm.
Viimastel aastatel on arenguhüppe teinud kvantitatiivsed meetodid. Arvutisimulatsioonid aitavad sõnastada tulevikustsenaariume konkreetsete andmete põhjal.
Oluline “metoodika” on ka visiooniline lähenemine: olemasoleva info ja kujutlusvõime abil kujutatakse ette parimaid tulevikke, kus oleks hea elada.
Kriitiliseks piiranguks kõikide meetodite puhul on meie enda loomupärased eelarvamused ja eeldused.
“Otsitakse” olemasolevaid ja esilekerkivaid trende, suundumusi ja signaale
Megatrendid illustreerivad suuri, pikaajalisi nähtusi, mis muutuvad aeglaselt, on sageli omavahel seotud ja mida ei saa hetkega muuta.
- Trendid väljendavad nähtuse suurenemist või vähenemist.
- Suundumused on pigem püsivad ja mõjutavad paljusid ühiskonnagruppe, kasvavad aeglaselt.
- Moehullused toimivad lühiajaliselt, mõjutavad teatud ühiskonnagruppe ja levivad kiiresti, kuid pealiskaudselt.
Tulevikuteadmiste rakendusvaldkonnad
Ühiskonna- ja ajaloouuringute metoodikale toetuvat suunda võib nimetada tuleviku ajalooks või tuleviku sotsioloogiaks. Sotsiaalteadlaste jaoks on futuroloogia sageli “stsenaariumide generaator” spetsiifiliste probleemide konteksti asetamiseks.
Juhtimispraktikates on tulevikumõtlemine hüpoteeside allikaks ja abiks sotsiaalsete muutuste pikaajaliste eesmärkide sõnastamisel. See võib olla hoiatus teatud protsessidest loobumiseks või jätkamiseks ning julgustuseks mitte langeda lõksu, et “niikuinii ei saa midagi teha” ja kasutada vabadust avatud tuleviku kujundamisel.
Status quo küsimärgi alla panemine
Futuristid seavad kahtluse alla domineerivaid narratiive, näiteks tehnoloogia ja majanduse vallas, ning pakuvad alternatiivseid nägemusi. Samal ajal saab futuroloogiat kasutada ka ideoloogilise õigustuse- ja propagandavahendina. See võib olla ka ühiskonnale “peibutusvahendiks”, et võimude kavatsusi ellu viia.
Veel artikleid
Algoritm. Masinõpe. Tehisintellekt. Kas üks ja sama asi?
