Mida tähendab “tõejärgne” ajastu?

Oxford English Dictionary järgi on tõejärgne (post-truth)

niisugune ajastu, kus kus objektiivsetel faktidel on avalikule arvamusele väiksem mõju kui emotsioonidel ja isiklikel veendumustel.

Kas poliitikas on üldse kunagi “faktidel olnud suurem mõju kui emotsioonidel ja isiklikel tõekspidamistel” on muidugi iseküsimus. Faktid on poliitikas olnud pigem teisejärgulisemad kui loosungid ja lood, karismaatiliste liidrite veenmisjõud ja sotsiaalsete meeleolude tajumine.

Kuid “tõejärgse” ajastuga peetakse siiski silmas midagi muud kui lihtsalt seda, et “poliitikud valetavad”. Kuigi tõe üks vastand on vale, ei tähenda tõejärgsus “klassikalist” poliitilist silmakirjalikkust või faktide varjamise asemel hämamist.

Selle sõna kasutamine viitab pigem sellele, et: “ainult tõejärgsel ajal võib poliitik ühe lausega kaks korda iseendaga vastuollu minna ja see ei huvita enam kedagi.”

“Tõejärgne” ei võrdu vale

Donald Trumpi jaoks on see justkui identiteedi osa – demonstreerida faktide mitteteadmist ning olla skeptiline või isegi põlgav ametliku statistika ja aktsepteeritud teadmiste vastu.

Trump ütleb palju asju, siis väidab, et ta ei nõustu nendega ja et need pole tegelikult üldse tema arvamused.

Paras paradoks.

“Tõejärgsed ajad” premeerivad “asja rääkimist nii, nagu see on” – isegi kui see pole nii. Usaldusväärsuse kandjaks on väljenduslaad ja keel, mitte öeldu sisu.

Ehk siis –  “tõejärgsus” ei tähenda mitte keerulist manipuleerimist ega valesid, vaid pigem täielikku huvipuudust tõe vastu.

Nähtust iseloomustab veel see, et selliste sõnumite saajad lepivad sellega, et poliitikuid ei huvita tõde. See ei häiri neid üldse, pigem vastupidi.

Selliste poliitikute valijad pigem usuvad, et tõepärasusest on tähtsamad muud omadused. Et vahel tulebki olla kaval, salapärane ja manipuleeriv.

Mida võib tõlgendada ka nii, et nad mõistavad poliitika olemust ega oma selle suhtes illusioone.