Seisame silmitsi suurte demograafilise muutustega. Vanusepüramiid on muutumas: üle 65-aastaste inimeste osakaal elanikkonnas suureneb ja paljud elavad üle 80 aasta.
- 1960. aastatel oli eestlase keskmine eluiga 67,68 aastat.
- Keskmine oodatav eluiga praegu (2024. aasta andmed) on 79,5 aastat.
- Prognoos on elada 2050. aastal keskmiselt 83- aastaseks.
- 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal kasvab. Aastaks 2060 on iga kolmas kodanik 65-aastane või vanem.
Demograafiliste muutustega kaasnevad sotsiaalsed muutused
Keskmise eluea pikenemine annab tõuke hõbemajandusele.
Hõbemajandust ehk seeniormajandust peetakse suuruselt kolmandaks majanduseks maailmas. Selle all mõistetakse eakamale vanuserühmale keskendunud majandust, sealhulgas neile suunatud tooteid ja teenuseid kuid ka eakate poolt tehtavat majandustegevust.
Hõbemajandus loob uusi võimalusi majanduse arenguks tänu suurenenud
nõudlusele eakate vajadustele vastavate toodete ja teenuste järele.
Nende arvestamine mõjutab positiivselt ülejäänud elanikkonna elukvaliteeti.
Hõbemajandus on megailus sõna.
AGA problemaatiline on selle puhul
– esiteks see, et vaatenurk põhineb vanal paradigmal ehk traditsioonilisel kolmeastmelisel elumudelil (haridus, töö, pensionile jäämine).
– teiseks taandab see eakad nende ostujõule ja keskendub liialt elu lõpu küsimustele, nagu pensionid, tervishoid ja pikaajaline hooldus.
Kahesuunaline hõbemajandus
Pigem oleks vaja rääkida mitte niivõrd vananemisest kui oluliselt pikemast oodatavast elueast, mis ühelt poolt soodustab ja majanduslikult nõuab eakate inimeste paindlikkuse ja oskuste ärakasutamist.
Rahvastiku üldine vähenemine ja tööealise elanikkonna vähenemine nõuavad nii institutsiooniliste, poliitiliste, majanduslike kui kultuuriliste raamistike põhjalikku ümbermõtestamist, sest need kujundati ajal, mil inimesed ei elanud nii kaua.
Ei tasu unustada, et vanemad inimesed on tänapäeval ka aktiivsemad kui kunagi varem ja loodavad vanemas eas iseseisvalt elada.
Ka selleks tuleb luua võimalusi.
Kindlasti on vaja suuremaid investeeringuid elukestvasse õppesse ja ümberõppe programmidesse, mis aitavad vananeval elanikkonnal jääda tööturul asjakohaseks.
Üha enam on vaja võimaldada eakatel oma oskuste ja kogemustega kauem panustada.
Tuleb õppida nägema ja tunnustama, et eakate sotsiaalne ja majanduslik panus ulatub kaugemale nende tervisevajadustest.
