“Mul pole erilisi andeid, olen lihtsalt kirglikult uudishimulik”
Albert Einstein
Uudishimu ja avatust uuele peeti varem töö kontekstis ebaoluliseks. Või isegi mittesoovitavaks. Tööstusajastu inimestelt nõudsid ametijuhendid hoopis midagi muud kui uudishimu. Siis olid ideaaliks korduvad standardiseeritud ja korratavad protsessid.
Ja neist rangelt kinni pidavad töötajad.
Täna on teisiti. Uudishimu õhutab teadmistejanu, ergutab avastamist ja toetab loomingulisi protsesse. Ja need määravad ettevõtte uuendusvõime.
Aga nagu paljud teised kesksed terminid/elemendid äristrateegiates ja organisatsioonikultuurides – innovatsioon, loovus, bränding – on ka uudishimu üsna ebamäärane mõiste.
Igatahes ei ole see see “kollane uudishimu”, mis meile inimestena samuti kaunis tuttav on.
Uudishimu renessanss sotsiaalteadustes
Majandus- ja sotsiaalteadused rääkisid aastakümneid inimesest kui ratsionaalsest või majanduslikult mõtlevast olendist. Tänaseks vast suures pildis võib öelda, et ratsionaalse otsustaja eeldus on teaduses minevik.
Selle asemel on arusaam inimesest, kelle otsuseid kujundavad tegurid on:
- kognitiivsed (mõtlemine, tajumine)
- afektiivsed (tunne)
- motiveerivad (tahtelised) motiivid
Alates “emotsionaalsest pöördest” sotsiaalteadustes teeb ka uudishimu psühholoogias renessanssi.
Emotsioone, isiksust, õppimist ja motivatsiooni uurivad teadlaste keskne seisukoht on, et uudishimu on inimloomuse keskne tunnusjoon.
Ärikontekstis on “homo curiositas” innovatsiooni katalüsaator
Ehk siis uudishimu mõtte- ja loometöö baaseeldus.
Enne homo sapiensi oleme homo curiositas.
Ilma selleta on raske, kui mitte võimatu, tegeleda mõtlemise, õppimise, innovatsiooniga.
AGA!
Uudishimu, mis tagab edu (koolis ja tööl)
- ei ole üldine uudishimu kõige ja mitte millegi vastu. Uudishimulikud töötajad pole need tujukad, keda iga uus asi kõigest viis minutit huvitab.
- ei ole sensatsioonihimu
- ei ole sotsiaalne uudishimu kolleegide ja kuulsuste vastu
- oma nina toppimine kõigesse
– kõik see “ei korreleeru” teadustööde väitel edukate äritulemustega.
Milline siis on tööeduga korreleeruv uudishimu?
See on episteemiline uudishimu – mõiste psühholoogiast, mida peetakse nüüd isiksuseomaduseks.
See ühendab endas soovi avastada ja õppida uusi asju ja tunda rõõmu probleemide lahendamisest.
Teadmustöötajaid eelkõige just nende probleemide lahendamise oskuste järgi hinnataksegi.
See oli nüüd üks hästi lihtsustatud sissevaade. Aga ehk on see eristus kellelegi abiks.Sest just liigne “kollane” uudishimu ja lühiajaline sädelevate objektide/ideede ihalus võivad organisatsioonikultuuri ja töötulemusi vahvasti saboteerida.
Veel artikleid
